Wonderful world.

25 11 2008

Ma pole siia ammu juba midagi kirjutanud. Pole olnud lihtsalt aega. Ma ei mõtle nagu ajalises mõttes, vaid kuidagi teisiti. Mu peas ja sees on olnud palju mõtteid ja asju, mis ma ammu oleks tahtnud juba siia kirjutada, aga ma ei osanud, ei osanud nii täpselt nagu ma tahaks. Ehk oli asi selles, et vahepeal ma tõusin kõrgemale kui näeb välja olukord, kui Sul on kaks jalga maa peal. Nüüd ma olen kindel, et mu kaks jalga on taas täiesti maa pea. Natuke ehk tahavad küll kõrgemale tõusta, aga mu mõistus ei ole sellega kooskõlas. Ma olen täheldanud vist suhteliselt esmakordselt, mida tähendab mõistuse ja südame mitte kooskõlas olemine. Mina südametu nagu ma olen, olen veendunud, et peae peab jääma mõistus. Ma väga loodan, et mina käitun ka olukordades siiski nii, et dikteerib mu mõistus. Ma leian, et nii on parem.

Ma seisan ühe paku lävel, kust ma veel üle astunud ei ole.. Ma ootan õiget hetke, et sealt üle astuda. Astuda sellesse maailma. (Siin kohal ei räägi ma kohe kindlasti “kapist välja tulemisest” vms.) Ma tahan astuda lihtsat täielikult maailma, kus kõige tähtsam on olla edukas. Edukus, see on tänapäeva ühiskonna võti. Aina enam ja enam saan ma aru, et olen loodud üksi talitama. Igasugused jagamised ja koos olemised ei ole minu teema. Kuigi ma ei ole kitsi ja mind peetakse seltskondlikus ja muud värki. Aga kõige lihtsam on lihtsalt eksisteerida üksi ja elada endale. See tundub natuke egolik käitumine, mõelda vaid endale kui maailmas on muud mustmiljon probleemi ja ka inimeste endavahelises suhtlemises on paljusid probleeme. Aga samas võib tuua siia selle põhitõe, et tuleks vaadata, et enda aias enne kõik korras oleks ja siis alles naabri aeda kiigata. Ning see point siiski nagu kinnitab minu vaateid. Siin kohal ei tasu hirmuda, mul ei ole plaanis end maaimast läbi lõigata ja erakuks hakata, aga ma lihtsalt avastan ja avastan ennas üha rohkem. Et ma polegi nii sotsiaalne hing ja nii. Veel väiteid: Kaks pead on ikka kaks pead ja jagatud mure on pool muret. No kohe üldse ei tahaks nõustuda viimasega. No miks me peame oma muret kellegagi jagama, kui teistel on endalgi mured. Kui me jätaks oma mured kõik endale, siis ju oleks kõigil lõppkokkuvõttes ikka vähem muresid, kui me neid muudkui jagame ja poolitame siin-mõttetu.

Koolis läheb mul hästi, varsti on oodata ka muutusi töö osas. Järgmisest kuust elan võib-olla üksi, ei kurda. Võib-olla mitte, ei kurda.

Mida ma võiks veel öelda, mõned asjad on veel lõpetamata, aga küll ka need lõppevad. Olen leidnud justkui uue hingamise ja taaskord omamoodi rõõmus, kuigi väljast poolt võib tunduda, et ma olen kurb ja nukker. See ei ole nii, ma lihtsalt kontrollin end ehk paremini. Ma ei tea, ma ei näe end nii hästi kõrvalt. Aga ainult mina tean seda, mis toimub mu peas ja südames- see on hea.

Evelyn Sepp ütles viimases justis või kroonikas midagi sellist, et igaüks on oma õnne sepp või siis oma kiigajaan… ma lisaks siia veel, et igaüks on oma õnne ….

Kõike paremat ja uute kohtumisteni.


Toimingud

Information

2 responses

26 11 2008
Än

Mina arvan, et sul on täiesti õigus ja voli elada ainult enda jaoks. Võta aega nii palju kui vaja ja kui lõpuks tuleb see aeg, et ei taha enam enda jaoks elada, siis võid kellegi teise jaoks elama hakata.
Aa ja see murede rääkimise asi. Mina räägiksin küll teistele oma muredest, sest see, kes kuulab ise ei pea seda muret endale võtma, sest tal on neid muresid nii palju. Ta võib sind kuulata, aga mitte kuulda. Vbl see jäi natukene segaseks.😀

26 11 2008
Än

Ja, kui ta tahab, siis võib ta sind ka aidata.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: