Ma võitsin peaauhinna, mis käis koos kõige sellega.

24 04 2008

Ma pole seal, kus peaksin olema. Ma pole ka seal, kus tahaksin olla ja ma pole ka kuskil mujal olen just siin. Ma laman ja trükin sõnu oma blogisse. See ei tundu nii teistele, kuid tundub mulle, et need sõnad on teistsugused, kui tavaliselt- erilised. Ma tunnen üldse, et kõik on teistsugune- eriline ja/või erinev. Ja muuta miski pole minu võimuses, see on teiste võimuses. Mina lihtsalt sõidan ja avaldan kohati oma arvamust. Viimastel päevadel, ma ei tea, kas mu ausus on asunud jälle 100% tööle või tegutseb taas minu piiramatu ja jäik otsekohesus, aga enam-vähem kõigile olen ma suutnud öelda ära seda, mis ma olen asjast arvanud. Meeldigu või mitte, siis neile mu arvamus. Mul on siin veel viibida 4 päeva ja edasine kõik on lahti. Kas heliseb veel minu telefon? Saabub sinna mõni sõnum? Helistab see telefon kellelegi ise? Või saada kuhugi ehk mõne sõnumi? Ja kui helistabki, kas siis vajutatakse rohelist või punast klahvi? Ja kui saabubki sõnum, kas sellele vastatakse või ei? Või lülitatakse mobiiltelefon üldse välja? Kustutatakse kõik kontaktid? Ostetakse uus SIM kaart? Tegelikulr on ju kõik võimalik nii suuremal kui ka väiksemal määral. Aga kes langetab need otsused? Mina?Teised?Mu mõistus?Mu süda? Seda ei tea veel keegi, ma ka ise mitte. Praegu tahan öelda lause, et kohati on astronaudi tunne, ja ütlen ka. Mida iganes see ka tähendama ei peaks.

Tegelikult ma olen kõigega arvestanud ja kõigiga ka. Ma tean kuidas see hakkab välja nägema, kuidas ja kellega. Nagu oma kogu tuleviku. Ma ei ole just suur planeerija, aga see on õnneks kõik paigas ja viimse detailine. Jah võib öelda, et oodata on ehk suuri üllatusi, kuid mitte minu jaoks. See kõik on mulle juba kui pigem rutiin. Ma ju tean kuidas kõik läheb, miski ei tule üllatusena. Ja nii on enamasti ka alati olnud. Tundub, et igav elu? Ei, seda kindlasti mitte. Just põnevam.. Sest loodad midagi muuta või vussi keerata, kuid tegelikult ju tead, et kõik läheb ikka nii nagu Sa ise tead. Ja nii ongi läinud ja läheb edasi ka. Kas ma peaksin nüüd küsima endalt, et kas ma olen kurb? Ei pea, sest ma ju tean vastust. Vastust kõige paremas tähenduses. Enda sees, sisimas kaugel kõigest muust maailmast, mis mind ümbritseb. Jättes kõrvale kõik atmosfäärid ja tsütosfäärid vms kollid. On ju tegelikult ikkagi nii, et olen mina- see tuum. Ja tulevad mu kihid. Nahk-kondid-ääris-äär-sisemine äär-ümbris-ümber südame ja süda. Teekond on pikk. Kas sinna jõuab. Jah jõuab küll, kuid mitte igaüks. Mida aeg edasi, seda raskem sinna jõuda on. Mina arvan nii. Seal ei ole ruumi kõigile ja kõigele, seal on valitud. Seal on need sama värvi nagu mu süda ja veri. Ja seal me kõik koos oleme. Ja me oleme õnnelikud.

Seda kõike lugedes ehk ei leiagi mingit mõtet. Võib-olla ei leia absoluutselt mitte ühtegi mõtet. Või ei saada aru midagi. Ei peagi saama. Kes saab, sellega on paremini, kui sellega, kes ei saa. Noh nagu seksigagi, kes saab see on õnnelik ja kes ei saa see on kurb ja elab lootuses, et ta kunagi seda ikka saab, kuigi ta tegelikult ei saa. Sest siis ta saab juba nikku, mitte seksi. Kõik, mis ma ütlesin, ütlesin ma täpselt nii nagu mina seda mõistan ja kui keegi veel seda üldse mõistab, siis temaga on hästi. Kuid ma ise tean mida ja keda ma mõistan ja ei mõista. Mitte üksi lind ei jää lendama, lõpuks toob kasvõi õhupüss ta maa peale tagasi.

Hüvasti NG.


Toimingud

Information

One response

24 04 2008
M.

Armas ja õige.
Ja imelikul kombel sain ma Sinust aru, kui lõpuni ja kui kõigest, ei tea, aga see polegi oluline.
Sul on õigus.
Mina – see ongi tuum.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: