Paks laps, ilus laps.

17 01 2008

Kell on 2:45, täna luban ma omale kaua üleval olemist, sest homme ootab mind vaid füüsika kontrolltöö. Ei midagi rohkemat. Nimelt olen haige, lisaks kõrva valule lisandus mulle täna ka metsik peavalu, mille tagajärjel otsustasin lõpuks siiski ühe tableti manustada. Ja imekombel, erinevalt tavalisest ongi minu peavalu, minu juurest lahkunud. Homme ma kooli siis ei lähe. Lisaks mu muutusele iga päev nüüd hommikust, lõunast ja õhtust koolis süüa. Elan lootsuses, et homme on koolis õhtul söögiks riis, sest homme ma hommikust sööma ei lähe, lõunat ka mitte, sest mind pole ju koolis, siis jääb ainult õhtusöök. Ja kui selleks on pilaff või riis mõnel muul kujul, saan kerge südamega ka õhtusöögist loobuda ning lugeda päeva õnnestunuks, ehk ma ei ole midagi söönud. See peaks aitama mul taastada mu ideaalfiguuri ning mu kilod saavad ehk kunagi olema kaalus alla 60, sest praegu on see number 63. Alla 60 ma ei olegi ammu olnud, viimati ehk 6-ndas või 7-ndas klassis. Loomulikult ma tean, kuidas kiiresti saavutada tulemust alla 60neni jõudmiseks, aga see on juba põhimõtteliselt läbi proovitud ja sellega võib kaasneda üldse suur söögiisu langus ja otsene söömisvastasus, aga ma leian siiski hetkeolukorra oleva positiivne kus ma ei söö: riisi, makarone, piimatooteid(välja arvatud kohuke korr kuus), ananassi, rosinaid. Siin juures võin ma suure hurraaga teatada, et ma söön KARTULIT ja see mulle ka väga maitseb. Ära kannatan ma ka tegelikult makaronid ja kohupiima, kuid need ei ole eriti maitsvad… Riis ja ananass, aga no kuidas ma ütlen, ütleme siis nii, et ma ei söödaks selliseid asju loomadele ka.

Kell on tiksunud 2:52 peale. Endiselt mõtlen ma toidust, täna sõin ma vaid õhtusöögi ja 4 banaani. Positiivne. Siin kohal tekib mul aeg-ajalt küsimus, et kas mul on toitumishäired? Ma vastaks ei, sest ma ei ole paks vaid ülekaaluline ja ma ei keeldu söömast vaid ma olen toidu suhtes lihtsalt väga valiv😀. Mehed pididki toidu suhtes väga valivad olema.

See nädal on mulle siiski ka rõõmu pakkunud, sest ära jäid kõik KK tunnid, seekord ma ei jätnud neid ise ära vaid teater ja mingid võistlused tekitasid nende olemasolematuse.

Ennem või enne, tegelikult on mul täiesti ükstaskõik, kui ma filosofeerima hakkan, räägin natuke oma tulevikuplaanidest. Kell on löömas 3 öösel, äratus on 9 hommikul ja mul on valida, kas olla edasi internetis, minna magama või hakata rootsi alast kirjandust lugema. Tunne on selline, et kaldub sinna viimase poole.

See nädal algasid ka mu kitarriõpingud lavaka jaoks A ja F olid need, mis mul selged on vist. Näpud hakkavad küll jube valutama selle kitarrimängu ajal, niivõrd kuivõrd seda mängimiseks nimetada saab. Barbie nukust ikka tõstjat ei saa ütleks ma.

Veel paneb mind mõtlema  see, et miski minu sees on siiski natuke segaduses, järelikult saab kõike natuke veel õigemini teha, kui ma praegu teen.  Ma ei tunneta, et minus on Britney ja olen hullumas, vaid arvan, et ma juhin seda- oma maailma ja kõik läheb siin täpselt nii nagu just mina tahan . Võib-olla on see sellepärast, et ma pole järjekordne loll, kes unistab maad ja ilmad kokku, vaid mul on pisikesed soovid, mis üldjuhul  täituvad, sest teistmoodi  lihtsalt ei saagi, olen ju väga ilus. Minu liigne EGO  või enesearmastus on teisi ehk natuke viimasel ajal häirinud, kuid võin tõsimeeli tõdeda, et vaadate seda vale nurga alt, vaaake seda  õigelt poolt ja leiategi õnne ja olete sama õnnelikud nagu mina, ehk tunnete end jumalana. Ma ei tea, kas see on teeseldud õnn, aga see nädal pole ma end kordagi sitasti tundnud, mitte keegi ei ole mulle sitast öelnud, ja mitte keegi ei ole minuga sitasti käitunud . Kõik lihtsalt armastavad mind ümberringi, vähemalt need, keda ma enda ümber näen ja muu polegi oluline . Oluline on vaid see kuidas läheb mul, ehk siis minul ja minu ümrisel, mille moodustavad inimesed minu ümber ja sees.  See ei ole oluline, mis toimub hetkel Usas või Austraalias, sest seal pole mind nn . produkti, mis meid kõiki koos hoiab. Ma peaks vist hakkama mõtlema uues ususekti  Witzismi loomisele, sest mu mõttemaailm on nii suur ja lai, kuid väga vähesed saavad sealt väga väikese osakese.  Ma lihtsalt kuulan ja kuulan ja ei räägi üldjuhul seda, mida ma mõtlen, sest see on tõde ja tõde saab tulla vaid , siis kui 4 silma vahel on tõeline siirus, usaldus ja lugupidavus . Üksnes sõprusest jääb alati väheks. Vaja on ka siirast austust ja usaldust.  Ma olen jõudnud oma filosofeerimisega väga kaugele:D  Lootus on vist selles, et keegi ei viitsi äkki nii pikka blogi lugeda ja lõpetab enne filosofeerimise kohta ära.

“Ma soovin, et Ego vend Emo ei jääks talle jalgu”


Toimingud

Information

One response

17 01 2008
M.

A ja E.

Jõudsin lõpuni.
Ma ei tea, kas õnneks või kahjuks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: