Ojju - "Homme on parem!"

Jõulueri

turteltuvi — Thu, 16 Dec 2010 21:08:10 +0000

Kuna ma lugesin mõne teise inimese blogist arvamusi samadele küsimustele otsustasin ka ise vastata. Üks põhjus on selles, et mul on natuke teine arvamus ja teine põhjus on see, et sain nüüd ka postkasti tagasidet IRL küsitluse kohta.. See oli masendav, minu vastuseid ei olnud kajastatud kuskil, aga noh nagu ma neile ka ütlesin olen ma Reformierakonna pooldaja, võib-olla seetõttu ei võetud mu vastuseid ehk arvessegi

Aga siit mu jõuluvastused :

1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?

Jah, mulle meeldib, isegi väga. See on aeg, kus pööratakse rohkem tähelepanu abivajajatele (jah seda võiks kogu aeg teha). Kingitusi saaavad asutused ja inimesed, kes teistel aegadel kingitusi ehk üldse ei saa. Õues on ilusad ja külmad ilmad. Ja loomulikult meeldib mulle selle ajaga kaasas käiv eesti rasvane rahvustoit!

2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?

Ikka pere keskel soojas toas ilusate mõtetega

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Mingi jõuluetendus lasteaias.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei.

5. Parim jõulumälestus?

Musti jõule ei meenu.

6. Lemmik jõulutoitude seast?

Rasvased, ülirasvased ahjukartulid.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Kodus perega.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Minna sel ajal oma vanemate juurde ja kui on võimalust ka vanavanemate.

9. Sinu jõulukingisoov?

Kingitud hobusesuhu ei vaadata.

10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?

Ma ei oska nii öelda, aga sel aastal olen kindlalt öelnud, et tahan “Kristina” raamatut ja kui nii ka läheb, siis see on armas.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Kõik väärivad kinke koguaeg. Need ei pea olema rahaliselt kallid on ka teisi lahendusi.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Ma kahtlustan, et need puuduvad..

Häid Jõule!

turteltuvi — Wed, 27 Oct 2010 20:56:31 +0000

Ma olen siin maal ja tõesti siin on rahulikum, kui linnas. Seetõttu vist ei jäänudki muud üle hetkel, kui midagi kirjutada. Iga päev on võimalik magada täpselt nii kaua kui hing ihaldab ja koguaeg on võimalik midagi süüa kui kõht ihkab. Suure sööginäljas suutsin üks päev ka natuke vanat vorsti järada. Ei ärge arvakegi, et ma seda nii avasüli kohe tegin. Ma kontrollisin ikka kuupäeva ka ja see veel kehtib, kehtib tänagi, aga ometi oli see suitsuvorst natuke sinakashallikaks tõmmanud..ja nii ma siiski teda paar viilu manustasin. Vorst visati minema. Seekord ma ei helistanud ei maksuametisse ega politseisse…pole nagu erilist mõtet nagu mu viimase aja praktika on näidanud. Ja helistada hetkel nagunii ei saa, sest otsustasin again, oma telefoni lukku lasta. Aga ülemaailmne majanduslik seis ja wall streeti näidud viitavad sellele, et järgmine kuu ei peagi vist lukku laskma. Aga vahelduseks on päris hea, kui ei saa oma telefoniga midagi teha, sest ikka tahaks kellelegi ehk helistada või märku endast anda… aga no see ei ole otseselt vajalik, sest kõik inimesed saavad ka ise helistada ja siis on veel olemas ju ka internet, nii et tõeline maainimese elu, kui interneti ka poleks, siis oleks ehk nagu kiviajas, et muu maailmaga kontakti pole. Aga on, on internet ja on plasmateler ja käivad lehed ja maja kõrval sõidab palju autosid, maja taga ka rong. Seega olen päris tsivilisatsioonis. Kohati võib-olla isegi rohkem kui kampsunilinn Tartus…Kohati on siin isegi ka elu, aga seda peab natuke paremini otsima lihtsalt.

Ega ma kaua siin maal enam ei ole ka, või noh pool aega on ära oldud. Pühapäevaks ma lähen linna tagasi ja teisipäevast jälle merd sõitma. See meresõitmine on ka üldse väga hea. Totaalselt teinekeskond, keskendumine tööle on suht suur % kogu asja juures ja seega pea puhkab muidu argielust jah isegi mitte argimuredest, sest ma ei ütleks, et mul neid otseselt oleks Aga pühapäeval siis tagasi. Järgmine kuu on mitmel puhul vist ka eriline.. ma saan 22…peaks vist ikka ära ütlema, et viimane taks…kuigi ma ei usu sellesse absoluutselt, sest muidu olen ilmselgelt täiesti hiljaks jäänud ja seda ma tõesti ei usu Lisaks on mul arvatavasti/loodetavasti ka viimane kord hambaarstil. Ei hambaarst on endiselt mu lemmik arst, aga see raha, mis sinna suvest saati läinud on, ei ole tõesti mu unelmatekulutus. Samas on see pikem investeering nii, et ei ole ka hullu Ja siis on seal veel igast tähtsaid kuupäevi ja aastapäevi ja muid olulisi päevi. vot nii.

tsau pakkaa

turteltuvi — Fri, 22 Oct 2010 13:59:35 +0000

Jah, ma ei kirjuta hetkel, sest selleks pole mingit vajadust.

Kõik on liigagi sarnane, et seda koguaeg edasi-tagasi heietada…

Aga muidu mul läheb kõik hästi

Otsus.

turteltuvi — Tue, 02 Feb 2010 23:58:57 +0000

Tere taas,

nagu näha pole ma ammu midagi kirjutanud, kohe päris ammu. Selle ajaga on palju muutunud kõiges. Kas see on muutunud positiivsemaks või negatiivsemaks, eks seda näitab aeg Sest nagu ikka järgneb igale tõusule mõõn ja igale langusele tipp. Milliseid otsuseid siis vahepeal vastu olen suutnud võtta? Eks ikka igasuguseid. Üks kirjum kui teine. Ma ei käi enam koolis. Jei. Polnud see ülikool mingisugune meelakkumine ja andestust tõesti ma ei leia, et ma peaks tegema oma elus eriti midagi sellist, mis mulle pikemalt aega vastukarva käib. Ja mõnest asjast ongi lihtsam loobuda, kui teisest. Ja ju siis haridustee lõpetamine oli minu jaoks lihtne samm, sest süümepiinad puuduvad. Muidu, aga ei ole elu otsustanud minu piinamist lõpetada ja laseb mulle endise järjepidevusega kodaratesse. Siin kohal pean mõtlema vist kahte teooriat. Et, kas homme on parem või on mul vanaduspõlv lihtsalt meelakkumine ja lustipidu . Muidugi suudan ma ka kõik üle dramatiseerida, see pole kunagi eriline probleem olnud aga ikkagi.
Mida ootan lähiajalt? Loodan, et mõned asjad muutuvad ja ikka paremuse poole, sest see, mis minuga kohati toimub ei ole normaalne. Jah ei ole normaalne Samas ei ole asjas ka midagi halba, sest nii pole lihtsalt ammu olnud Mitte normaalne olemine, et tähenda alati just halba… ütleme nii, et see on siis selline segane asi
Lõpetuseks veel nii palju, et raamat : “Lohetätoveeringuga tüdruk” on minu silmis hetkel maailma parim raamat! Tuleb oodata uut raamatut, mis selle üle trumpaks, aga ma ei usu, et seda nii lihtne teha on

Ja viimaseks, ma üritan nüüd siin jälle natukene aktiivsemaks muutuda, sest kui midagi kirjutada, siis on kindlasti lihtsam, kui rääkida oma peegliga, kes ütleb Sulle järjepidevalt : “Sa oled ikka täielik idioot!”

Parimat!

Vinguviiul

turteltuvi — Sun, 11 Oct 2009 23:59:35 +0000

Hehee, ma ei tea, kas hakata kohe virisema või natuke hiljem. Üldse mulle meeldib palju vinguda viimasel ajal. Eriti oma mõtetes, kuid tihtilugu ka valjul ja ka väga valjult. Ma hakkan siis kohe pihta, mis ma pikalt ootan. 1) Mu hammas pidevalt valutab! Lahendus: varsti on tulemas. 2) Mulle käivad suhteliselt närvidele need Edgari reklaamid! Lahendus: Varsti ei peaks enam avalik valimisreklaam lubatud olema!Millal? 3) Ma olen juurde võtnud, arvan, et ületan varsti juba 70 kg piiri (kuigi ma pole kaalu peal ammu ammu käinud, viimati oli ikka mingi 62-63 ja ma tean, et ma näen asju suuremalt kui need on.. aga ikkagi! Lahendus: tuleb midagi välja mõelda, ideid on! 4) Ma ei viitsi paljude asjadega tegeleda, millega võiks/peaks tegelema! Lahendus: Tuleb ennast käsile võtta, tegemisel. Jnejnejne… Ma ei arva, et ma olen stressis või midagi, absoluutselt mitte. Ma ise ikka arvan, et kõik läheb hästi ja järjest paremini hakkab minema… kõik ka viitab sellele ehk.. aga jah.. Natuke on asi seotud kindlasti ka nende mõttetute ilmadega, mis väljas valitseb.. aga loodetavasi varsti on lumi maas ja päike paistab ja talv ja see on alati see aastaeg, kus mul tuju on üldiselt parem Küünlaid ma pole põletama hakanud ja Shaniat ka kuulama, nii et stress/masendus on siiski välistatud. Lihtsalt on mingid veidrad tundelaviinid aeg-ajalt. Kõik see toimub peas. Kohati on tunne, et mõistus on muust kehast eraldunud ning seetõttu ongi teatud protsessid lõpetanud töötamise või töötavad mu vastu. Veider.

Aga nagu ikka olen ma lillelaps edasi ja kõigega rahul, sest on asju, hetki ja inimesi, mille üle rõõmu tunda. Need tuleb lihtsalt üles leida ja neid nautida.

Mõned asjad on ka küsimärgi all ning loodetavasti needki saavad lahenduse Loodetavasti ilusa!

Kõigele muule õudusele ei saa unustada muidugi ka fakti, et mul on sünnipäev natuke rohkem kui kuu aja pärast, see iseenesest pole nii nautitav sündmus!

Päikest ja lund ka !

Oktoober.

turteltuvi — Tue, 29 Sep 2009 20:58:05 +0000

Olles nüüd enda vastu täitsa aus, siis ma pole põhimõtteliselt siia 2 kuud midagi kirjutanud. Ei august ega ka september. Jah, täna on veel september, aga päris nii aus see kõik pole siiski. Ometi see periood, mis ma kirjutanud pole on minu enda vastu päris aus olnud. Sellest kahest kuust ühel pole mind tegelikult olemaski olnud. Enam-vähem pool augustit olin reisil koos Maarjaga (Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Taani-Rootsi-Soome-Eesti). Kõik see toimus häälega ja oli ka omaette katsumus. Mu elus esmakordne. Neid esmakordseid asju mahub kõige selle augusti-septembri sisse veel ja veel. See on veider, et kui midagi juhtub, siis toimub kõik ikka korraga ja muudkui tuleb sahmakaid ja sahmakaid vastu selga ja nägu. (Siinkohal pean oluliseks mainida, et need on nii positiivsed kui ka negatiivsed). Kohati on tunne, et kõike on liiga palju. Nii palju, et ei jõua endaga toime tulla. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Loomulikult oleks halvem variant, kui mitte midagi ei oleks, sest kui midagi ei toimu, siis see pole edasi viiv jõud, vaid mõttetu kohapeal tammumine. Aga ühel hetkel lihtsalt on vaja peast kinni võtta ja küsida: “Mis toimub?” , kui Su voodis on kahemeetripikkune riiete kuhi, mida oleks vaja pesta. Köögis on ühe prügikoti asemel 3, nõud on kraanikaussi uppunud.. siis tekib juba tunne, et midagi siiski on valesti…aga kõik saab korda, või noh ongi korras nüüd. Kõik need probleemid on juba lahendatud, lihtsalt tuleb leida aeg enda jaoks. Selle leidmisega on natuke lihtsalt raskusi. See on vist ka omaette oskus. Aga nüüd on see leitud ja see on hea

Taas algas muidugi ka kool. Teine aasta, mõtlesin, et võtan peale esimest aastat akadeemilise, ei võtnud. Nüüd mõtlen, et võtan peale teist aastat. Arvan, aga et nagunii ei võta.

Töötan endiselt samas kohas. Teen sama asja.

Elan aga uues kohas ja uue inimesega. See on tore Mulle meeldib koht, kus ma elan. Ja mulle meeldib korterikaaslane ka

Ja rohkem ei oskagi muud öelda kui hush-hush. Ja kuulan Shaniat edasi ja joon teed.

Mõtted jah läksid kaduma, tean küll miks, aga eks tulevik näitab

Kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud seljataha.

turteltuvi — Sat, 25 Jul 2009 00:17:18 +0000

Mõnikord on nii, et peas on mõtted, et võiks olla teisiti. Vahel on tunne, et lausa kõik võiks olla hoopis midagi muud, mis on. See on mööduv.. Ma tean seda juba ette. Nii on alati olnud.

Vahel peab hüppama üle oma varju.. Tihtilugu pole see nii lihtne kui arvata võib.. Kuid seda tuleks rakendada, see viib edasi ja näitab maailma nendest külgedest, mida alati ehk ise näha ei taha…

Ja selle lühikeses segaduse lõpetuseks ma lihtsalt ütlen, et ma olen rõõmus. Mul on asju, mille üle õnnelik olla ja nii.. kõik on tegelikult olema Lihtsalt vahel on kass rohkem kui koer

Päikest mu sõbrad

turteltuvi — Sun, 19 Jul 2009 00:19:53 +0000

Ei ole ammu midagi kirjutanud, aga pole ka põhjust olnud…

kuigi jah, kõik on endiselt sama…aga siiski puhuvad hoopis uued tuuled

;) pill tuleb pika ilu peale ;)

turteltuvi — Thu, 25 Jun 2009 04:24:25 +0000

Jah, nii see on Ma pole üle kuu aja mitte kui midagi kirjutanud. Terve maikuu on vahele jäänud ja peaaegu et juunigi oleks jäänud. Siia sisse logides ei tulnud mul kohe passwordki meelde, aga kuna ma ei kasuta eriti keerulisi passworde siis sain selle meenutamisega siiski hakkama. Kuigi mäluga on viimasel ajal probleeme olnud, sest hilja aegu pidin külastama ka Swedpanki kontorit, et teada saada, mis on mu netipanga kasutajatunnus, sest seegi oli mul meelest läinud.. Seda ma ei imesta, sest ma ei maksun vahepeal 3 kuud oma Starmani arvet ja see on suhteliselt ainuke asi, mille jaoks mul netipanka vaja on. Paroolide meelde jätmine ja nende unustamine on ehk siiski andestatav, sest kokku pean ma teadma ligikaudu 20 parooli/salasõna või rohkematki ja minu aju juures on see natuke raskendav ehk tõesti minnes edasi.. ja tulles tagasi selle juurde, miks ma kirjutanud pole, siis maikuud võin ma pidida üheks oma elu rajumaks kuuks.. selliseid asju nagu toimus maikuus on lihtsalt raske sõnadesse panna, aga kõike lihtsustades võib kasutada ka vaid üht sõna- alkohol!

Selle toime ja sellele järgnevad ja eelnevad hetked väldasid pea terve maikuu, samal ajal suutsin ma veel käia tööl ja lõpetada suhteliselt edukalt esimese aasta ülikoolis, aga siiski siiski..kõik võivad selle kunagi läbi elada, kui soovivad, aga ma siiski ei soovitaks, sest üks hetk saab siiski kogu see nali ja naer läbi ning tuleb naasta oma reaalsesse argiellu… ja alguses ei pruugigi see nii lihtne olla kui arvasite ning lisaks kõigele avastate ka ükshetk väikse või lausa suuremat sorti põntsu oma rahakotile See ei ole see rubriik, et ärge seda kodus järgi proovige, võite proovida, aga siis on tõesti nii, et omad vitsad peksavad

Koolist siis ka.. lõpetasin I aasta, kevadsemestri tunduvalt paremalt kui sügissemestri. Rohkem käisin küll koolis sügisesel ajal aga kevadel võtsin asja natuke loogilisemalt ning sain aru, kuidas need asjad seal ülikoolis käivad. Teha tuleb täpselt nii palju, et hommikul kenasti Golgatega oma hambad valgeks nühkida, sammud ülikooli poole seada, siseneda eksamiruumi, naeratada ja mõelda, et küll see elu on ilus…natuke oma ette itsida ja öelda endale vaikselt: “Ma olen väga tark inimene!” ning kõik tulemused alates D ülespoole on garanteeritud Nii lihtne see ongi! Esimesel aastal ei kukkunud ma läbi ühtegi eksamit, nii et siiamaani ei tea ma, mis tunne see on, ehk õnnestub ülikooli teisel aastal

Käisin ka Noarootsis kooli lõpetamisel, sest mõned olulised inimesed otsustasid, et oleks aeg see kool ära lõpetada Mul on hea meel nende kõigi inimeste üle, sest nad said vanglast välja ja näevad nüüd, kuidas see eluke tegelikult käib. Mitte midagi halvas mõttes, aga Pürksis on tegelikult kaitsemüür ees ja seal ikka päris hästi aru ei saa, mis see elu on ja mida tal kõik pakkuda on. Jah, öeldakse ja teatakse, et see on hea ettevalmistus ülikooliks, aga nüüd selle kõik läbi käinuna võin väita, et ei ole mingit vahet, kas ma lähen ülikooli seal maakolkast või kuskilt mujalt. Ei oska ma endiselt makarone keeta, ega muud süüa teha. Pesupesemise sain ka käppa nüüd, mitte tol ajal. Ei ole läinud mul üle alkoholi tarbimise omadus, kuigi seda sai kooli ajal ikka tarbitud. Ei ole mul rohkem raha üle nüüd, kuigi sain Pürksis ju harjutada iseseisvat majandamist… Jah mõndasi vb aitas see koht, mind, aga olen järeldusel, et peaaegu, mitte grammigi. Praeguse seisuga oleksin eelistanud käia koolis, vaid ja ainult vaid linnas nimega Tallinn… Ainukesed 2 asja , mida see maakolka kool mulle andis 1) need inimesed, kellega suhtlen ja kellega koos veedetud aega ma naudin ja nautisin ning 2) lõputunnistus normaalsete hinnetega, mitte mäekõrguste pingutustega… Kas ma olen uhke, et olen selle kooli vilistlane…vastus: vist mitte…sorry!

Mis, siis veel viimasel ajal on unekellake jälle segaseks pööranud ning ta ei saa aru, millal ta täpselt peab üleval olema ning millal magama Küll see korda jookseb ka

Aga pikemalt ma ei peatu, sest ei taha…tunnen endas natuke negatiivset alatooni… kuid sisimas olen ma hetkel väga happyface, sest ära ütle kunagi, et just Sina ei või olla see kellele, kullakott pähe täiesti uskumatul viisil kukub … aga kas seal sees on kuld, vot seda ma veel ei tea…aga küll ma välja uurin

Parimat soovides,

O.
(eesti ühejalaga iluuisutajate liidu president)

Valeralleaaa

turteltuvi — Mon, 27 Apr 2009 22:30:49 +0000

Vähem kui 2 kuu pärast olen bloginud kokku 3 aastat. Enne seda võis veel ehk mõni bogi olla, aga ei usu..aga see on igastahes alles, mille postitus on tehtud pea 3 aastat tagasi ja koodi all. Viimane postitus suletud blogis on tehtud 23 oktoobril 2007. Ehk siis üle aasta tagasi. Selle ajaga olen suutnud teha 264 sissekannet. Päris Jõhker! 264 korda on mul midagi öelda olnud. Ja pea 200 korda pole ma tahtnud seda kellegagi jagada.. Kas ma kannatan mingi haiguse all? Vaevalt! Sest nii lihtne see ongi, et kõigil pole kõike vaja teada ja mida aeg edasi seda paremini saan ma aru, et neil kel on koguaeg eest roosad prillid ja kahe kõrva vahe tühjus. Neil on kohati ehk lihtsamgi, sest mitte midagi ei saa aru. Mõtleval inimesel on kohati ikka palju raskem elada. Peab mõtlema ja otsustama, kas see ikka kõik on kõlbeline ja vastuvõetav endale ning teistele, mida ütled ja teed.

Aga nüüd otseselt ma ei tahtnudki tegelikult muud öelda kui et,

valus sitt seis on ikka!