Ojju life

Hehee, ma ei tea, kas hakata kohe virisema või natuke hiljem. Üldse mulle meeldib palju vinguda viimasel ajal. Eriti oma mõtetes, kuid tihtilugu ka valjul ja ka väga valjult. Ma hakkan siis kohe pihta, mis ma pikalt ootan. 1) Mu hammas pidevalt valutab! Lahendus: varsti on tulemas. 2) Mulle käivad suhteliselt närvidele need Edgari reklaamid! Lahendus: Varsti ei peaks enam avalik valimisreklaam lubatud olema!Millal? 3) Ma olen juurde võtnud, arvan, et ületan varsti juba 70 kg piiri (kuigi ma pole kaalu peal ammu ammu käinud, viimati oli ikka mingi 62-63 ja ma tean, et ma näen asju suuremalt kui need on.. aga ikkagi! Lahendus: tuleb midagi välja mõelda, ideid on! 4) Ma ei viitsi paljude asjadega tegeleda, millega võiks/peaks tegelema! Lahendus: Tuleb ennast käsile võtta, tegemisel. Jnejnejne… Ma ei arva, et ma olen stressis või midagi, absoluutselt mitte. Ma ise ikka arvan, et kõik läheb hästi ja järjest paremini hakkab minema… kõik ka viitab sellele ehk.. aga jah.. Natuke on asi seotud kindlasti ka nende mõttetute ilmadega, mis väljas valitseb.. aga loodetavasi varsti on lumi maas ja päike paistab ja talv ja see on alati see aastaeg, kus mul tuju on üldiselt parem Küünlaid ma pole põletama hakanud ja Shaniat ka kuulama, nii et stress/masendus on siiski välistatud. Lihtsalt on mingid veidrad tundelaviinid aeg-ajalt. Kõik see toimub peas. Kohati on tunne, et mõistus on muust kehast eraldunud ning seetõttu ongi teatud protsessid lõpetanud töötamise või töötavad mu vastu. Veider.

Aga nagu ikka olen ma lillelaps edasi ja kõigega rahul, sest on asju, hetki ja inimesi, mille üle rõõmu tunda. Need tuleb lihtsalt üles leida ja neid nautida.

Mõned asjad on ka küsimärgi all ning loodetavasti needki saavad lahenduse Loodetavasti ilusa!

Kõigele muule õudusele ei saa unustada muidugi ka fakti, et mul on sünnipäev natuke rohkem kui kuu aja pärast, see iseenesest pole nii nautitav sündmus!

Päikest ja lund ka !

Olles nüüd enda vastu täitsa aus, siis ma pole põhimõtteliselt siia 2 kuud midagi kirjutanud. Ei august ega ka september. Jah, täna on veel september, aga päris nii aus see kõik pole siiski. Ometi see periood, mis ma kirjutanud pole on minu enda vastu päris aus olnud. Sellest kahest kuust ühel pole mind tegelikult olemaski olnud. Enam-vähem pool augustit olin reisil koos Maarjaga (Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Taani-Rootsi-Soome-Eesti). Kõik see toimus häälega ja oli ka omaette katsumus. Mu elus esmakordne. Neid esmakordseid asju mahub kõige selle augusti-septembri sisse veel ja veel. See on veider, et kui midagi juhtub, siis toimub kõik ikka korraga ja muudkui tuleb sahmakaid ja sahmakaid vastu selga ja nägu. (Siinkohal pean oluliseks mainida, et need on nii positiivsed kui ka negatiivsed). Kohati on tunne, et kõike on liiga palju. Nii palju, et ei jõua endaga toime tulla. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Loomulikult oleks halvem variant, kui mitte midagi ei oleks, sest kui midagi ei toimu, siis see pole edasi viiv jõud, vaid mõttetu kohapeal tammumine. Aga ühel hetkel lihtsalt on vaja peast kinni võtta ja küsida: “Mis toimub?” , kui Su voodis on kahemeetripikkune riiete kuhi, mida oleks vaja pesta. Köögis on ühe prügikoti asemel 3, nõud on kraanikaussi uppunud.. siis tekib juba tunne, et midagi siiski on valesti…aga kõik saab korda, või noh ongi korras nüüd. Kõik need probleemid on juba lahendatud, lihtsalt tuleb leida aeg enda jaoks. Selle leidmisega on natuke lihtsalt raskusi. See on vist ka omaette oskus. Aga nüüd on see leitud ja see on hea

Taas algas muidugi ka kool. Teine aasta, mõtlesin, et võtan peale esimest aastat akadeemilise, ei võtnud. Nüüd mõtlen, et võtan peale teist aastat. Arvan, aga et nagunii ei võta.

Töötan endiselt samas kohas. Teen sama asja.

Elan aga uues kohas ja uue inimesega. See on tore Mulle meeldib koht, kus ma elan. Ja mulle meeldib korterikaaslane ka

Ja rohkem ei oskagi muud öelda kui hush-hush. Ja kuulan Shaniat edasi ja joon teed.

Mõtted jah läksid kaduma, tean küll miks, aga eks tulevik näitab

Mõnikord on nii, et peas on mõtted, et võiks olla teisiti. Vahel on tunne, et lausa kõik võiks olla hoopis midagi muud, mis on. See on mööduv.. Ma tean seda juba ette. Nii on alati olnud.

Vahel peab hüppama üle oma varju.. Tihtilugu pole see nii lihtne kui arvata võib.. Kuid seda tuleks rakendada, see viib edasi ja näitab maailma nendest külgedest, mida alati ehk ise näha ei taha…

Ja selle lühikeses segaduse lõpetuseks ma lihtsalt ütlen, et ma olen rõõmus. Mul on asju, mille üle õnnelik olla ja nii.. kõik on tegelikult olema Lihtsalt vahel on kass rohkem kui koer

Päikest mu sõbrad

Ei ole ammu midagi kirjutanud, aga pole ka põhjust olnud…

kuigi jah, kõik on endiselt sama…aga siiski puhuvad hoopis uued tuuled

Jah, nii see on Ma pole üle kuu aja mitte kui midagi kirjutanud. Terve maikuu on vahele jäänud ja peaaegu et juunigi oleks jäänud. Siia sisse logides ei tulnud mul kohe passwordki meelde, aga kuna ma ei kasuta eriti keerulisi passworde siis sain selle meenutamisega siiski hakkama. Kuigi mäluga on viimasel ajal probleeme olnud, sest hilja aegu pidin külastama ka Swedpanki kontorit, et teada saada, mis on mu netipanga kasutajatunnus, sest seegi oli mul meelest läinud.. Seda ma ei imesta, sest ma ei maksun vahepeal 3 kuud oma Starmani arvet ja see on suhteliselt ainuke asi, mille jaoks mul netipanka vaja on. Paroolide meelde jätmine ja nende unustamine on ehk siiski andestatav, sest kokku pean ma teadma ligikaudu 20 parooli/salasõna või rohkematki ja minu aju juures on see natuke raskendav ehk tõesti minnes edasi.. ja tulles tagasi selle juurde, miks ma kirjutanud pole, siis maikuud võin ma pidida üheks oma elu rajumaks kuuks.. selliseid asju nagu toimus maikuus on lihtsalt raske sõnadesse panna, aga kõike lihtsustades võib kasutada ka vaid üht sõna- alkohol!

Selle toime ja sellele järgnevad ja eelnevad hetked väldasid pea terve maikuu, samal ajal suutsin ma veel käia tööl ja lõpetada suhteliselt edukalt esimese aasta ülikoolis, aga siiski siiski..kõik võivad selle kunagi läbi elada, kui soovivad, aga ma siiski ei soovitaks, sest üks hetk saab siiski kogu see nali ja naer läbi ning tuleb naasta oma reaalsesse argiellu… ja alguses ei pruugigi see nii lihtne olla kui arvasite ning lisaks kõigele avastate ka ükshetk väikse või lausa suuremat sorti põntsu oma rahakotile See ei ole see rubriik, et ärge seda kodus järgi proovige, võite proovida, aga siis on tõesti nii, et omad vitsad peksavad

Koolist siis ka.. lõpetasin I aasta, kevadsemestri tunduvalt paremalt kui sügissemestri. Rohkem käisin küll koolis sügisesel ajal aga kevadel võtsin asja natuke loogilisemalt ning sain aru, kuidas need asjad seal ülikoolis käivad. Teha tuleb täpselt nii palju, et hommikul kenasti Golgatega oma hambad valgeks nühkida, sammud ülikooli poole seada, siseneda eksamiruumi, naeratada ja mõelda, et küll see elu on ilus…natuke oma ette itsida ja öelda endale vaikselt: “Ma olen väga tark inimene!” ning kõik tulemused alates D ülespoole on garanteeritud Nii lihtne see ongi! Esimesel aastal ei kukkunud ma läbi ühtegi eksamit, nii et siiamaani ei tea ma, mis tunne see on, ehk õnnestub ülikooli teisel aastal

Käisin ka Noarootsis kooli lõpetamisel, sest mõned olulised inimesed otsustasid, et oleks aeg see kool ära lõpetada Mul on hea meel nende kõigi inimeste üle, sest nad said vanglast välja ja näevad nüüd, kuidas see eluke tegelikult käib. Mitte midagi halvas mõttes, aga Pürksis on tegelikult kaitsemüür ees ja seal ikka päris hästi aru ei saa, mis see elu on ja mida tal kõik pakkuda on. Jah, öeldakse ja teatakse, et see on hea ettevalmistus ülikooliks, aga nüüd selle kõik läbi käinuna võin väita, et ei ole mingit vahet, kas ma lähen ülikooli seal maakolkast või kuskilt mujalt. Ei oska ma endiselt makarone keeta, ega muud süüa teha. Pesupesemise sain ka käppa nüüd, mitte tol ajal. Ei ole läinud mul üle alkoholi tarbimise omadus, kuigi seda sai kooli ajal ikka tarbitud. Ei ole mul rohkem raha üle nüüd, kuigi sain Pürksis ju harjutada iseseisvat majandamist… Jah mõndasi vb aitas see koht, mind, aga olen järeldusel, et peaaegu, mitte grammigi. Praeguse seisuga oleksin eelistanud käia koolis, vaid ja ainult vaid linnas nimega Tallinn… Ainukesed 2 asja , mida see maakolka kool mulle andis 1) need inimesed, kellega suhtlen ja kellega koos veedetud aega ma naudin ja nautisin ning 2) lõputunnistus normaalsete hinnetega, mitte mäekõrguste pingutustega… Kas ma olen uhke, et olen selle kooli vilistlane…vastus: vist mitte…sorry!

Mis, siis veel viimasel ajal on unekellake jälle segaseks pööranud ning ta ei saa aru, millal ta täpselt peab üleval olema ning millal magama Küll see korda jookseb ka

Aga pikemalt ma ei peatu, sest ei taha…tunnen endas natuke negatiivset alatooni… kuid sisimas olen ma hetkel väga happyface, sest ära ütle kunagi, et just Sina ei või olla see kellele, kullakott pähe täiesti uskumatul viisil kukub … aga kas seal sees on kuld, vot seda ma veel ei tea…aga küll ma välja uurin

Parimat soovides,

O.
(eesti ühejalaga iluuisutajate liidu president) 

Vähem kui 2 kuu pärast olen bloginud kokku 3 aastat. Enne seda võis veel ehk mõni bogi olla, aga ei usu..aga see on igastahes alles, mille postitus on tehtud pea 3 aastat tagasi ja koodi all. Viimane postitus suletud blogis on tehtud 23 oktoobril 2007. Ehk siis üle aasta tagasi. Selle ajaga olen suutnud teha 264 sissekannet. Päris Jõhker! 264 korda on mul midagi öelda olnud. Ja pea 200 korda pole ma tahtnud seda kellegagi jagada.. Kas ma kannatan mingi haiguse all? Vaevalt! Sest nii lihtne see ongi, et kõigil pole kõike vaja teada ja mida aeg edasi seda paremini saan ma aru, et neil kel on koguaeg eest roosad prillid ja kahe kõrva vahe tühjus. Neil on kohati ehk lihtsamgi, sest mitte midagi ei saa aru. Mõtleval inimesel on kohati ikka palju raskem elada. Peab mõtlema ja otsustama, kas see ikka kõik on kõlbeline ja vastuvõetav endale ning teistele, mida ütled ja teed.

Aga nüüd otseselt ma ei tahtnudki tegelikult muud öelda kui et,

valus sitt seis on ikka!

Kallis Stiina,

Ega minugi elu parem pole kui mu sõprade oma. Olen sunnitud ka teile mõned oma mõtted edastama. Miks ma teile üldse kirjutan on vist see, et minu sõbranna Alline (nimi muudetud, sest ma ei mäleta, mis nimega ta teile kirjutas). Palus teilt, et ta leiaks mehe ja see juhtuski. Nüüd ta on juba oma kuu aega olnud rõõmsas suhtes ja ma pole kunagi varem teda nii õnnelikuna näinud (see on vist märk sellest, et tema süütuski on lõpuks läinud). Ja ma ei imesta, kui seal varsti ka pisipere tulemas on sest Alline oleks väga hea ema. Aga kuna temaga on kõik hästi, siis ma rääkiks ikkagi endast nüüd.. Ma ei saa päris täpselt aru sellest, mida ma elult tahan. Kas ma tahan olla edukas karjääri alal? Olla meeletute tulemustega õppetöös? Või olla eriline laine lööja suhetemaastikul? Ma esitasin kõige pealt endale küsimuse, kas ma saan neile mõnele juba praegu vastata JAH! (et, siis kas ma olen eduka karjääriga, head õpitulemustega või on mul tagataskus kuumsuhe). Etterutates ja põnevuse maha jahutamiseks pean siiski kohe ütlema, et kõik vastused olid Ei-d ja see i seal taga isegi venis veidike. Ja siis hakkas see, et kas ma tahaks.. no kõige rohkem tahaks olla ikka karjääris edukas ja palju raha kokku ajada. Siis tuleks naisi ise peale nagu Vändrast saelaudu ja ehk mõnigi mees üritaks pressida, sest rahakott oleks suur ja lai. Ja raha oleks ka sees seekord, mitte nagu tavaliselt. Ja miks ma kirjutangi teile kallis Stiina, põhjuseks on see, et teie kes te olete kindlasti Lauristini käeall omandanud TÜ ajakirjaniku haridus. Teie, kelle maja ees on kas uhke Bemm või Lexus. Teie, kellel on kõige kaunimad kaasad. KAS MITTE KUIDAGI EI OLE VÕIMALIK, ET NEED 3 ASJA KOOS EKSISTEERIVAD?????????? Jah, ma tean, et Teie toimetus ei pruugi kohe vastata või on üldse pankrotis, aga ma tõesti ei taha minna “Võsareporterisse” või nõu küsida Aivar Riisalult, sest nii ma võin ju sattuda “Ärapanijasse”. Ma olen mõelnud, et võiksin liituda kohaliku kogudusega, ehk tulevad sealt need laused, sest usklikud Bush, Obama ja kõik vähem tuntud nimed on ju alati saanud, selle, mis nad on tahtnud. Aga isa õpetas mulle juba väiksest peale, kuidas olla ateist. Ja ka see ei ole ju minu süü? Niisis, kui te veel aru ei saanud, siis ma tahan teada, mis on edu saladus? Ja see ei ole “Saladus” filmi või raamatu lugemine… Ma olen juba kõike proovinud ja ei jaksa enam. Ma ei taha saada Eesti Panga presidendiks, ma ei taha biotehniku doktori kraadi ja ma ei taha ka Angeline Jolie-d oma naiseks. Ma tahan need kolm asja koos eksisteerima panna ja õnnelik. Ma palun ?

Igaks juhuks ütlen ka oma kodu aadressi, kui teil net ei peaks toimetuses töötama:

Semirootiku talu
Matshalu küla
Lihuka vald
Löönemaa

(Ma ei julge oma nime panna, aga ehk on teile meie talust ennegi kirjutatud) (Ja ma mõne faktiga natukene mängisin, et ei saadaks täpselt aru, kes ma olen) Ja ma pole kole!

Kõik on lihtsalt nii faking meeleolukas

Varsti sajatan sisse pikem boogiga, aga hetkelisel kiirel ajastul pole selleks lihtsalt mahti.

Mõtlesin, et üle pika aja võiks midagi pikemat kirjutada.. aga siis tabas mind teadmine, et ma elan veel kaua ja aega on selle asjaga.

Rõõm

Ma ei teinud veebruaris ühtegi posti. Asi on lihtne- see kõik on ulme

Oujee.